Hulkurid =)

Tegelased

Jenny = Jusanne, Wilson ja koer Happy
Mia = Stefani

Viimased Sündumsed

"Olen nõus." ütles Stefani ja tõusis püsti. Ta võttis laualt tühja mahlaklaasi ning viis selle kööki.
---
Jusanne otsis ühest väiksest toast harjad, suure pange ja mopid.
"Ma lähen panen pangedesse vett, sa nii kaua pühi tolmu!" naeratas neiu ja läks pangedega minema.

Stefani võttis tolmulapi ja tolmupühkimisevahendi. "Kust küll alustada?" mõtles tüdruk endamisi. Ta valikuks osutus elutuba. Ta hakkas kummuti pealt tolmu pühkima, kui järsku kuulis uksekella. Ta pani lapi toolile ning läks ust avama.

*Me pidime minu toa ära pühkima irw...*

Jusanne pühkis ka põrandat kui oli ämbritega tagasi tulnud.

*upsss.*

Tütarlaps avas ukse. Ukse taga seisis pikka kasvu mees musta nahktagiga, teksadega ning päikeseprillidega."Tere.Mina olen Thompson Harrison." ütles mees madalal häälel."Nii?" küsis Stefani küsivalt. "Mul on vaja teiega rääkida. Äkki kutsuksite mind sisse?" küsis mees häält muutmata."Jah."ültes tüdruk ruttu. "Võtke elutoas istet, ma käin hetkeks ära." ütles ta kätt diivani poole suunates. Ta jooksis teisele korrusele ning hõikas:"Jusanne!Tule siia!"

Jusanne pühkis hetkel põrandat, kui kuulis tüdrukut tema nime karjumas. Neiu jooksis trepi juurde, vaatas alla, siis korrastas end ja läks väärikal kõnnikul trepist alla.
"Jah?" küsis ta siis.

Mees tõusis püsti. "Palun võtke siin istet, mul on üsna lühike jutt, kuid siiski." Mees näitas käega tugitoolide poole. Stefani võttis istet.

Jusanne turtusus ja mõtles siis: "Pigem mina peaksin talle istet pakkuma!"
Neiu istus.

"Ma tean, et ma tundun ülbe ja üleolev, kuid tegelikult kuulub see maja mulle." Mees näitas tüdrukutele pabereid. "See maja kuulus juba aastaid tagasi mu vanavanaisale ja tema perele." Hetkeks jäi ta vait. "Tema ehitas selle maja ülesse ning see on seadusega meie oma. Mu pere oma." Tekkis järgmine vaikus. Keegi ei öelnud midagi.Mees alustas jälle:"Ma võiksin teid tegelikult politseisse ülesse anda, et te niimodi võõral territooriumil olete, kuid ma ei tee seda ja ainult ühel põhjusel. Te olete väga toredad ja arukad tüdrukud ma loodan ning te saate siit välja kolida tänase päeva jooksul. Te võite võtta ainult oma riided ning need asjad, mis te siia ostnud olete, kuid neid ei paista eriti olevat." Ta tõusis püsti ningi jättis paberi lauale, mis seletas üksikasju. "Nägemist." Uks käis pauguga kinni. Stefani hoidis lootusetusest pead kinni.

Jusanne tundis kuidas nutt kurgus kipitas.
"Ootake!" hüüdis ta mehele ning jooksis järgi.
"Vabandust uudishimu pärast, kuid kas te kolite siia majja tagasi? Me ei teadnud et kellegile kuulub see, see oli täielikult tühi ja räpane. Me tegime selle korda. Meie Remontisime seda! Ja siis tulete ei tea kust ja te viskate meid majast välja? MILLE PÄRAST ME SIIS REMONTISIME SEDA?" lausus Jusanne nukralt.

Mees pööras ümber.Ta läks tüdrukule väga lähedale ning ta oli kärsitu."Te tegite seda täiesti omal valikul! Mitte keegi ei palunud teid selleks ja iga maja kuulub kellegile, ükskõik,kui must või räpane see on!" ütles ta poolkarjudes.Ta pööras jälle ümber, istus autosse ning kihutas minema.

Jusanne vaatas hämmeldunult järele, nutt kurgus.

Stefani seisis ukselävel. Oli vihmane ilm. Täpselt selline nagu tundis ennast Stefani. Kurvana.
Ta läks sõbranna juurde, võttis tal ümbert kinni."Ja mina veel arvasin, et nii jääbki."

Jusanne hoidis väga kõvasti Stefanist kinni. Happy vantsis nukralt õue.

"Lähme veel sooja." Tüdruk võttis sõbrannal käevangust kinni ning nad kõndisid koos tuppa. Seal oli soe, kamin põles ning kõik oli hubane. Kuid kui kauaks?

Jusanne istus nukralt diivanile ja hoidis Happyt süles.

Väljas läks sadu kõvemaks. Kaugelt oli kuulda mürinat. "Ma lähen teen meile veel kohvi." ütles neiu nukralt ning liikus kööki. Ta pani kannu tulele ning pani kohvi tassidesse. Mõne minuti pärast oli soe ning aurav jook valmis. Stefani viis ühe kruusi sõbrannale ning ühe jättis endale. Kohvi oli imemaitsev.

Jusanne rüüpas kohvi. Äkki tuli Wilson sisse.
"Sau kallis! Ah te ei koristagi?" küsis poiss.
"Pole mõtet enam..."lausus nukralt tüdruk.
"Miks?" küsis Wilson hämmeldunult.

Stefani hakkas rääkima."See maja pole enam meie..me peame siit välja kolima!" Ta hääles oli värvin."Maja omanik käis siin ja lubas meid isegi politseisse anda ,kui me siis tänase päeva jooksul välja ei koli."

Wilsoni näole ilmus naeratus.
"Jess! Siis ma tegin õige tehingu!" naeratas poiss.
"Mis?" oli Jusanne segaduses.
"Siin mingi kilomeeter eemal umbes, oli üks väga vana maja, tiigi ääres müügil. Väga väga kena koht. Ma ostsin selle ära. Mõtlesin et äkki veidi remondiks ja müüks ära. Kuid kui tuleb välja et meid visatakse vastu tahtmist siit välja, siis saame sinna kolida!" naeratas Wilson.
"OI" kiljus Jusanne ja suudles poissining kargeles ringi nagu segane.

Stefani oli nagu šokis. Õigemini ta oligi, õnnest. Ta sai aru, et neil on veel õnne antud. Ta kepsles ringi, pakkis asju. Kui ta oma riideid kohvirsse pani vaatas ta aknast välja ning nägi, et ilm oli nagu paugupealt muutunud. Kui enne sadas vihma siis nüüd oli väljas päike ning kuiv ilm

Jusanne kallistas Happy-Linet ja siis jooksis ülesse ja hakkas asju pakkima. Varsti 15 minuti pärast olid nad neljakesi(kutsu ka) teel uue maja juurde.

Stefani oli väga õnnelik. Mõte tiigist ja ilusast vaatest tundus nii kaunina. Ta tahtis juba sinna kohale jõuda, kuid oli veel käija."Kuidas sa sellise koha leidsid, ja nii odava?" küsis ta Wilsoni käest.

"Ah, üks vananaine, omanik, suri, ning keegi ei tahtnud seda maja. Noh
see oli siin varemete juures. Kuid mul on üks hea plaan. Ma otsustasin,
et hakkame raha koguma, teeme oma maja ilusaks ja siis hakkan otsima,
kes on nonde majade omanik, ostan nood ära, siis teen ilusaks ja müün
maha!" vuristas Wilson ning naeratas õnnelikult.

"Oh, siis on küll meil ju vedanud." Stefani oli väga õnnelik. "Kas tõesti läheb kõik paremuse poole?" mõtles ta omaette.

"Jah...igatahes....nüüd pakime asjad lahti ja teeme maja korda!" naeratas Jusanne.